Ma ei usu õnne. Tõesti ei usu. Olen seda tüüpi inimene, kes planeerib kõik ette, teeb nimekirju, paneb asjad kalendrisse ja kontrollib hommikul, kas uks on lukus. Kaks korda. Aga vahel juhtub nii, et kõige paremad asjad tulevad siis, kui sa lõpetad planeerimise ja lihtsalt teed. Mul läks selle mõistmiseks kakskümmend aastat ja üks väga igav teisipäeva õhtu.
Olin just naasnud töölt. Tavaline päev — koosolekud, mõned tüütud kliendikõned, üks katkine kohviautomaat, mis ajas mu hommiku pea peale. Võtsin dressid selga, tegin omletti ja istusin diivanile. Telefonis polnud midagi huvitavat. Sõbrad ei vastanud. Tundsin ennast nagu oleksin ainus inimene linnas, kellel pole midagi teha.
Siis meenus mulle üks asi. Mu kolleeg Anni oli rääkinud, et tema mees mängib vahel
vavada eesti
-s. Ta rääkis seda nii rahulikult, nagu räägiks keegi jalgrattaga sõitmisest. “Lihtsalt lõbuks,” ütles ta. “Paned viie eurot, vaatad, mis juhtub.” Ma olin alati sellesse suhtunud umbusklikult. Aga sel õhtul polnud mul midagi kaotada. Sõna otseses mõttes — ma otsustasin, et viis eurot on mu õhtu eelarve. See on üks kino pilet või kaks õlut. Mitte maailmalõpp.
Ma ei teadnud üldse, kust alustada. See on aus. Ma istusin seal nagu täielik algaja, kes näeb esimest korda mänguautomaati. Aga see polnud hirmus. Lihtsalt veider. Valisin kõige lihtsama mängu, ilma keeruliste reeglite ja paljude nuppudeta. Keerasin esimese ringi. Mitte midagi. Teise ringi. Mitte midagi. Kolmandal ringil tuli väike võit. Neli eurot. Ma olin nullis. Aga millegipärast ma naeratasin. Tundsin end nagu oleksin võitnud mingis väikeses võistluses, kuhu keegi teine ei tulnud.
Võtsin veel viis eurot. Seekord teadsin juba natuke, mida teha. Olin vähem närvis. Sõrmed liikusid telefonil nagu oleksin seda alati teinud. Ja siis — ma ei oska seda kirjeldada teisiti kui “klõpsatus” — midagi muutus. Ekraan läks korraks valgeks, siis ilmusid numbrid. Ma lugesin neid kolm korda. Iga kord oli number sama. Olin võitnud summa, mis kataks mul järgmise kolme kuu kommunaalkulud.
Külm jooksis seljast alla. Tõsiselt. Ma ei karjunud ega hüpanud. Ma lihtsalt jäin vait ja vaatasin ekraani. Mu käsi hoidis ikka kahvlit, millega ma omletti sõin. See oli absurdne. Minu, inimene, kes kaalub kolm minutit, kas osta kallim või odavam piim, olin just võitnud rohkem kui mõni mu sõber kuus teenib.
Mõtlesin kohe välja võtta. See oli esimene mõte. Mitte mängida edasi, mitte proovida uuesti, vaid võtta raha ja panna see turvalisse kohta. Aga ma ei tahtnud tunduda arglikuna isegi iseenda ees. Nii et ma otsustasin natuke oodata. Tund aega. Mitte rohkem. Jätkasin mängimist, aga väiksemate panustega. Kaotasin paar eurot. Võitsin tagasi. Kõik oli tasakaalus.
Tund hiljem võtsin 90% võidust välja. Ülejäänu jätsin sinna. Mitte selleks, et kohe uuesti mängida, vaid selleks, et teada, et mul on veel natuke, kui tuleb päev, mil tunnen, et tahan lihtsalt lõbutseda ilma uut raha lisamata.
Järgmisel hommikul ärkasin kell kuus nagu alati. Jõin kohvi, tegin võileiva ja läksin tööle. Ükski mu kolleeg ei teadnud, mis oli juhtunud. Ja see oli hea. Ma ei tahtnud, et keegi hakkaks mind vaatama teise pilguga. Ma olin ikka seesama inimene. Ainult mu pangakontol oli natuke rohkem.
Nüüd, mitu nädalat hiljem, mängin vahel. Kord nädalas, kunagi rohkem. Ma ei ole kunagi lisanud rohkem raha, kui olin valmis kaotama. See on mu ainus reegel. Ja ma olen sellest kinni pidanud. Vavada eesti on minu jaoks lihtsalt koht, kus ma saan olla veidi rumal, veidi põnevil ja täiesti ausalt öeldes — veidi õnnelik. Mitte võitude pärast. Vaid selle tunde pärast, et vahel tasub lihtsalt proovida. Mitte planeerida. Mitte mõelda. Lihtsalt vajutada nuppu ja vaadata, mis juhtub.
Täna on kolmapäev. Õues sajab. Istun akna all ja tean, et homme on tööpäev, et homme pean taas täiskasvanu olema. Aga täna õhtul võtan ma oma viis eurot, logisen sisse ja lasen rattal veidi keerelda. Mitte sellepärast, et ma ootaks uut imet. Vaid sellepärast, et see paneb mind naeratama. Ja see on juba võit.
